Orienteerumine: Lynn Woods

Stardis avastasin, et kõige pikem rada on seekord 2,5 km. Mismõttes? Selgus aga, et selle eest on tegemist kõige raskema maastikuga, kus ma kunagi orienteerunud olen (ja põhimõttleiselt on see selline Harku metsa tüüpi linnaäärne mets). Halb läbitavus, halb nähtavus, detailne, künklik, kivine ja kaljune. Ehk siis kõik, mida tahta võiks. Aega läks kõvasti. Kolmandast neljandasse läksin näiteks üle 20 minuti (see on vist mingi paarsada meetrit). Ühesõnaga, tore.

Orienteerumine: Great Brook Farm

Seekord oli selline vahepealne maastik. Detailirohke ja kivine ja künklik, aga minusuguse jaoks lihtsam, kuna konkreetseid pidepunkte palju rohkem. Üsna linna lähedal, orietenteerutav ala pole väga suur (kaart 1:7500), mistõttu rada oli selline sigrimigri edasi-tagasi. Kõige keerulisem ala oli eraldi suurendatud kaardil välja toodud, seda ma polegi varem kohanud. Muidugi alguses ajas segadusse, kui läksid suurelt kaardilt suurendatud kaardile üle (ei tajunud vahemaid), aga pärast harjus ära (seal suurendatud kaardil käidi vist 3 v 4 korda).
Finišis selgus mu üllatuseks, et olin punktid 9-13 vahele jätnud, ikka juhtub :)

Suurendatud ala

Orienteerumine: Pawtuckaway State Park, Nottingham, NH

Vahelduseks üks raport USA orienteerumisürituselt.

New Hampshire'i osariigis, meist u 1:20 autosõidu kaugusel toimus kahepäevane orienterumisvõistlus, mille programmis oli muu hulgas ka kanuu-orienteerumine ja “Wicked Hard Night-O”. Ma osalesin ainult teise päeva tava-O-l. Radu oli valida palju, ma võtsin u 7,5 km-se.

Maastik oli väga lahe. Ma olen orienteerunud Põhja-Eestis, Belgias, Prantsusmaal ja Soomes (a näiteks Lõuna-Eestis mitte kunagi, kui rogaini mitte arvestada) ja see oli mingi selline Fontainebleu metsa ja Soome vahepealset. Kohati vägevad majasuurusd kaljurahnud, ja palju. Siledat maad praktiliselt polnud. Mets oli isenesest selline "valge", nagu kaardilt näha -- alustaimestikku eriti ei ole, u nagu Eesti mets peale lume sulamist. Nime järgi võiks öelda, et tegemist on indiaanlaste maavaldusega, ja indiaanlast nägin orienteerumas ka. Aga need indukad on ju salakavalad, ikka oli nii, et minust jäi ta punkti kaarti vaatama, aga järgmises oli ikka enne mind.

Üldiselt sportlikkus mõttes läks kesiselt, teise punkti jõudmiseks läks 48 minutit, ja kokku peaaegu 2 tundi. Mikroreljeef ja kaljukobarad pole mu tugevamaid külgi. Aga muidu oli üks suuremaid orienteerumiselamusi üldse.

Ameerika

Hakkame siia nüüd Ameerika elust kirjutama, ja loomulikult kõvasti beebipilte panema.